19. märtsil käisin ma Tallinna KSA's silmaopil. Räägin natuke oma kogemustest protseduuri enda ja taastumise osas.
Seejärel pidin pisut ootama ja siis kutsus arst mind juba oma kabinetti. Vaatas oma aparaatidega veelkord silmad üle ja rääkis mõne sõna protseduurist ja taastumisest. Näitas seda ka, kui kaugele ma umbes näen nädala pärast ja kahe pärast jne. Nii arst kui õde viskasid jutu sisse lause "protseduur on väga lihtne". Seejärel pidin jälle natuke ootama (ilmselt arst seadistas laserit), siis tuli õde ja andis mulle jalanõukatted, mütsi ja mingi ürbi riiete peale. Pärast seda viidi mind juba opiruumi, mis oli suhteliselt pime väike ruum, millest poole võttis laser. Seejärel paluti mind lauale pikali heita ja siis hakkas õde silmatilku panema. Neid panid väga palju väga kiiresti. "Panen tilgad, pange silmad kinni, panen järgmised...". Siis pidin natuke ootama ja edasi sõidutati lasermonstrum juba mu näo kohale. Üks silm kleebiti kinni ja teisega pidin rohelist tuld vaatama. Põdesin varasemalt natuke selle vidina pärast, mis pannakse silma lahti hoidma, aga arst pani selle väga sujuvalt ja rahulikult paika nii et ma peaaegu ei tundnud seda. Arst tõmbas ka millegagi üle silma ja küsis, kas tunnen seda. Tundus, et ei tunne. Seejärel läks mingi toimetamine silma kallal lahti. Täpselt ma kõigest, mis seal tehti, aru ei saanud. Vaatasin ainult seda tuld, mis oli kord suurem, kord väiksem, vahepeal oli terve pilt roheline jne. Samal ajal on veits ikka ka närvipinge, sest ei tea täpselt, mis sinuga tehakse. Sellest, kui laser tööle hakkas, sain väga hästi aru, sest ta tegi häält ja mõnus kärsakas oli üleval. Laseri tööd ei olnud absoluutselt tunda ja mulle tundus vähemalt, et see võttis max 5 sekundit. Silmaga aga mässati veel omajagu aega edasi, pritsiti külma vett ja pandi tilku. Vahepeal öeldi, et nüüd ei näe midagi ja nii oli ka. Lõpuks sain aru, et arst paneb nüüd läätse ja siis ka pilk lõpuks stabiliseerus ja sain aru, et roheline tuli on selgem kui alguses. See oli hea tunne. Siis teibiti tehtud silm kinni ja tehti kogu asi uuesti teise silmaga. Kogu protseduuri aja üritas arst minuga vestlust pidada. Minu jaoks oli natuke raske samal ajal vestlust pidada ja protseduurile keskenduda. Eks see selleks ongi mõeldud, et sind rahustada, aga mulle tundus see kuidagi lisapingutusena. Mingit valu ma kogu protseduuri ajal ei tundnud. Kõige ebameeldivam oli ilmselt külma vee pritsimine silma. Kuigi silm on tuimestatud, tunned seda ikkagi väga hästi ja paratamatult võpatad.
Kui kõik tehtud, aitas arst mul opiriided seljast ja küsis, kas konditsioneeri peal numbrit näen. Nägin. Korra käisime veel arsti kabinetist läbi, kus ta mulle ühe raamatu andis ja paranemiseks edu soovis. Ja oligi kõik. Kell oli 12:40. Anton jõudis ka varsti mulle järele ja käisime veel Baojaamast läbi. Nägemine oli selline keskmine - parem kui varem ilma prillideta aga mitte nii hea kui prillidega. Sain siiski iseseisvalt inimeste vahel liikumisega ilusti hakkama. Ootasin hirmuga, millal tuimestus üle läheb ja kannatused kohale jõuavad, aga tundsin ennast terve päeva täiesti okeilt. Kord tunnis pidin niisutavaid silmatilku panema.
Protseduuripäev
Hommikul startisime sõber Antoniga Tartust. Palusin ta endale autojuhiks, sest pärast protseduuri autoga sõita ei tohi. Aeg oli 12:15, aga paluti võimalusel 10-15 min varem kohal olla. 11:50 olime KSA ees. Anton läks omi toimetusi tegema ja mina sisse. Mingit erilist hirmu või närvipinget mul ei olnud.
Esimese asjana määrasime sekretäriga kokku aja, millal lähen kontaktläätsi eemaldama (protseduuri järel pannakse silma kaitsvad kontaktläätsed), seejärel tehti kiire silmakontroll "vaata õhupalli" masinaga ja siis anti mulle hunnik päikeseprille, mille hulgast sain endale ühe paari valida. Võtsin ühed Aviator-stiilis Guess'id. Kuna mul on endal päris soliidne kollektsioon Oakley prille, ei kavatsenud ma neid kandma hakata, aga kuna need on hinna sees, tundus rumal ka mitte võtta. Ja tegelikult olen neid pärast seda isegi kandnud.
Prillid valitud, tuli minu juurde protseduuriõde, kes hakkas mulle ravimitest rääkima. Neid tuleb võtta terve järgmise nädala jooksul terve hunnik. Sain ka topsitäie tablette, mis kohe ära võtta. Boonusena saab kaasa ka 2 Xanax'it juhuks kui magada ei saa.
Seejärel pidin pisut ootama ja siis kutsus arst mind juba oma kabinetti. Vaatas oma aparaatidega veelkord silmad üle ja rääkis mõne sõna protseduurist ja taastumisest. Näitas seda ka, kui kaugele ma umbes näen nädala pärast ja kahe pärast jne. Nii arst kui õde viskasid jutu sisse lause "protseduur on väga lihtne". Seejärel pidin jälle natuke ootama (ilmselt arst seadistas laserit), siis tuli õde ja andis mulle jalanõukatted, mütsi ja mingi ürbi riiete peale. Pärast seda viidi mind juba opiruumi, mis oli suhteliselt pime väike ruum, millest poole võttis laser. Seejärel paluti mind lauale pikali heita ja siis hakkas õde silmatilku panema. Neid panid väga palju väga kiiresti. "Panen tilgad, pange silmad kinni, panen järgmised...". Siis pidin natuke ootama ja edasi sõidutati lasermonstrum juba mu näo kohale. Üks silm kleebiti kinni ja teisega pidin rohelist tuld vaatama. Põdesin varasemalt natuke selle vidina pärast, mis pannakse silma lahti hoidma, aga arst pani selle väga sujuvalt ja rahulikult paika nii et ma peaaegu ei tundnud seda. Arst tõmbas ka millegagi üle silma ja küsis, kas tunnen seda. Tundus, et ei tunne. Seejärel läks mingi toimetamine silma kallal lahti. Täpselt ma kõigest, mis seal tehti, aru ei saanud. Vaatasin ainult seda tuld, mis oli kord suurem, kord väiksem, vahepeal oli terve pilt roheline jne. Samal ajal on veits ikka ka närvipinge, sest ei tea täpselt, mis sinuga tehakse. Sellest, kui laser tööle hakkas, sain väga hästi aru, sest ta tegi häält ja mõnus kärsakas oli üleval. Laseri tööd ei olnud absoluutselt tunda ja mulle tundus vähemalt, et see võttis max 5 sekundit. Silmaga aga mässati veel omajagu aega edasi, pritsiti külma vett ja pandi tilku. Vahepeal öeldi, et nüüd ei näe midagi ja nii oli ka. Lõpuks sain aru, et arst paneb nüüd läätse ja siis ka pilk lõpuks stabiliseerus ja sain aru, et roheline tuli on selgem kui alguses. See oli hea tunne. Siis teibiti tehtud silm kinni ja tehti kogu asi uuesti teise silmaga. Kogu protseduuri aja üritas arst minuga vestlust pidada. Minu jaoks oli natuke raske samal ajal vestlust pidada ja protseduurile keskenduda. Eks see selleks ongi mõeldud, et sind rahustada, aga mulle tundus see kuidagi lisapingutusena. Mingit valu ma kogu protseduuri ajal ei tundnud. Kõige ebameeldivam oli ilmselt külma vee pritsimine silma. Kuigi silm on tuimestatud, tunned seda ikkagi väga hästi ja paratamatult võpatad.
Kui kõik tehtud, aitas arst mul opiriided seljast ja küsis, kas konditsioneeri peal numbrit näen. Nägin. Korra käisime veel arsti kabinetist läbi, kus ta mulle ühe raamatu andis ja paranemiseks edu soovis. Ja oligi kõik. Kell oli 12:40. Anton jõudis ka varsti mulle järele ja käisime veel Baojaamast läbi. Nägemine oli selline keskmine - parem kui varem ilma prillideta aga mitte nii hea kui prillidega. Sain siiski iseseisvalt inimeste vahel liikumisega ilusti hakkama. Ootasin hirmuga, millal tuimestus üle läheb ja kannatused kohale jõuavad, aga tundsin ennast terve päeva täiesti okeilt. Kord tunnis pidin niisutavaid silmatilku panema.Taastumine
Teine päev
Nägemine oli suhteliselt sarnane opipäeva omale. Kasutasin mõõdukalt ka telefoni ja arvutit, käisin jalutamas, kuulasin audioraamatuid.
Kolmas päev
Kogu aeg oli räägitud, et kolmas päev saab olema põrgu ja hirmsad kannatused. Ootasin seda huviga, aga midagi ei tulnud. Õhtune snookrimatš läks kella 2ni ja lõpuks olid silmad küll nii väsinud, et rohkem kuulasin kui vaatasin.
Neljas päev
Nägemise poolest seni selgelt kõige kehvem. Terve päev on üks suur udu nii et isegi poeskäimine on veidi keeruline.
Viies päev
Nägemine on taas natuke parem. Arvuti kasutamine on samas võimatu - igalt kauguselt on udune.
Kuues päev
Esimene arstivisiit. Hommikul on nägemine juba päris hea. Käisin trennis, tundsin inimesed kenasti ära ja nägin isegi kella seina peal. Arsti juures küsiti, kas soovin läätsed ise eemaldada. Kasutasin hea meelega seda võimalust. Kui läätsed ära võtsin, läks nägemine taas halvemaks. Tehti ka nägemise kontroll, aga selle tulemusi ma ei tea. Midagi väga hõisata ilmselt ei olnud. Sain ka uued silmatilgad (järgnevaks kaheksaks! nädalaks) ja juhised. Ja KSA vihmavarju. Leppisime kokku ka järgmise kontrolli aja kolme nädala pärast.
Seitsmes päev
Nägemine on endiselt kehvem kui enne läätsede eemaldamist. Nüüd tunnen silmas ka hõõrumise tunnet. Nagu liivatera oleks silmas. Tuju on suht kehv. Nägemine on nii kehv, et isegi jalutama minek tundub ebameeldiv.
Kaheksas päev
Veidi parem.
Üheksas päev
Päris okei juba.
Edasi on iga päevaga natuke paremaks läinud. Täna on protseduurist möödas 13 päeva ja olen tagasi tööl. Ma töötan arvutiga. Pilt on ikka udusepoolne, aga saan hakkama. Taastumise osas on mul vist hästi läinud, sest mingeid kannatusi peale kehva nägemise ei ole ma tundnud. Kui läätsed veel silmas olid, oli selline läätsekandja jaoks tavaline kuivava silma tunne vahepeal, mille vastu sai silmatilku
pandud, aga muud mitte midagi. Midagi ei valutanud, valgustundlikkust ka polnud, magasin hästi. Ainukesed mured olid vahel igavus ja kehvema nägemisega päevadel tujulangus. Positiivsestest asjadest nii palju, et kaks korda olen duši alla minnes mõelnud, et pean silmadega ettevaatlik olema, et läätsed silmast ei tuleks ja siis tuleb meelde, et mul pole mingeid läätsi silmas.
Võrreldes sellega, mida ma enne protseduuri ootasin, on taastumine läinud kergemalt, aga nägemine on olnud kehvem. Ka tuttavad, kes on läbinud LASIK protseduuri, on imestanud, et mul ikka nii udune on. Aga LASIKuga taastubki nägemine rutem. KSA protseduuril on siiski omad eelised. See oli minu poolt teadlik valik, et kannatan alguses rohkem ja ehk on pikemas perspektiivis parem (http://www.isthisyourhomework.com/lasik-vs-prk-what-the-lasik-doctor-doesnt-tell-you/).
Mõned minupoolsed soovitused ka nendele, kellel asi alles ees:
- Protseduuri karta pole mõtet, igaüks saab sellega hakkama
- Kui töötad ekraanidega, arvesta vähemalt 2 nädalat taastumiseks
- Hangi endale hunnik audioraamatuid
- Varu külmikusse piisavalt toitu, et saaksid paar päeva poes mitte käia
- Käi palju jalutamas, õues on nägemine parem
- Arvesta, et mõnel päeval on nägemine kehvem kui eelmistel ja ära lase tujul sellest langeda
- Ära looda, et näed kohe nagu kotkas
- Asi on seda väärt
Comments
Post a Comment